Persoonilugu: Ott Järvela mic drop

 

Mulle meeldiks alustada kohe väitega, et Ott Järvela on nii pede, et ma teen talle vikipeedia lehe. Tänaseks hetkeks ei arva internet, et Oti puhul on tegu tegeva inimesega internetimaastikul. Nimelt ei ole temast konkreetsed märki maas internetis ja tal puudub vikipeedia leht. Kellega on siis tegu, kas tegemist on spordihuvilisega või klaviatuuriwarrioriga? Kuidas jõudis Ott "Miki" Järvela täna sinna, kus ta praegu on?

Ma alustaks seda persoonilugu selle lihtsa küsimusega, et miks tänasel päeval on Eesti Jalgpalliliidu 51% osalusega lehel tegev selline persoon nagu Ott Järvela ja miks peatoemetaja teda ei piira? Jah, Kasper Elissaar sina võtad vastutuse selle eest, mida kirjutab inimene, kes ei ole kunagi mänginud jalgpalli arvestataval tasemel ja kes kirjutab EJL egiidi nime all suuri detailseid arvamuslugusi teadmata jalgpalli abcd.

Selle järeljätkuga jõudsime me kõik arusaamale, et Vutielu portaal ei ole tõsiseltvõetav ajakirjanduslik väljaanne, sest eelmise lõigu küsimuse oleks pidanud juba sissejuhatuses ära küsima.

Alustame algusest, kes siis on see salapärane ajakirjanik, kes teab Eesti jalgpalli läbi ja lõhki. Kes teeb EJL meediaväljaandes Soccernet.ee teravaid väljaütlemisi. Isik, kes on välja visatud või lahkunud Õhtulehe sporditoimetusest kui ka Postimehe sporditoimetust. See sama ajakirjanik, kes teravalt kritiseeris EJL tegemisi kui ka Aivar Pohlakut isiklikult. Mis muutus, miks temas on kerkinud esile arvamus, kus Eesti jalgpall ja FC Flora on püha ja ükski muu arvamus on "lapsik" ja kui keegi selle vastu, midagi muud väidab on "klaviatuuriwarrior."

Ott Järvela ei ole kunagi mänginud jalgpalli arvestataval tasemel. See on kõnekas fakt aga see ei räägi kindlasti põhitõde. Tõde on see, et Ott oli saalihokis kõva käsi. Vähemalt enda meelest. Kroonitud 2002. aastal Eesti meistriks. Kõnekas fakt on ka see, et sellel aastal ei olnud saalihoki, mida ka siis kutsuti saalibändiks ( O.J parandaks seda nimetust) ei olnud just kõige populaarsem ala Eestis. Ta ei olnud mängija, kes astuks lavale ja lööks kaasa joostes väljakul vaid tema füüsiline vorm lubas sellel hetkel teha kaasa ainult väravasuul. Teda ei sallitud.

Ott oli boss. Tema karjäär saalihokis ei kestnud paraku eriti kaua kuna ala sai populaarsemaks ja tekkis reaalseid konkurente, kellele ta vastu panna ei suutnud. Ott otsustas, et kuna tal on ala nii selge ja väravavahi roll ei pakkunud piisavalt "pinget" siis temast sai kohtunik. Temast sai kohtunik, kes ei saanud aru sõnadest nagu "empaatia" ja jälgis igat pisiasja nagu reeglites kirjas oli. See oli tema võimalus särada, sest ta oli eemale tõrjutud kohast, kus tal sportlikult oli võimalus kaasa lüüa. Ei saaks öelda, et ta saalihoki keskkonnas kellegile muljet avaldas.

Arusaadavatel põhjustel pidi Ott leidma endale uue väljundi, sest ta ei olnud väga oodatud kohta, kus inimestel oli hea ennast välja elada ja meeldivalt sporti teha. Kuna Ott seda ei sportlikult teha ei suutnud siis tal oli hinges kibedus. Ving. Ta pidi ka kuidagi ennast välja elama, sest kes meist taluks inimestena seda mõnitamist. Sind ei taheta. Sa oled välja jäetud.

Ott otsustas, et tark oleks spordiga jätkata. Õhtuleht oli hea alge selle jaoks. Vaba mõtteviis. Kirjuta seda, mida soovid. Lase ennast välja. Kedagi ei huvita, kas sa tead konkreetsest spordialast, sest kui su artiklid klikke saavad siis see müüb. See koht oli Oti jaoks ideaalne. Härra sai ennast nii välja elada kui ka rääkida ausalt, mis maastikul toimub ilma, et keegi teda piiraks. Tema arvamusele tekkis jõud, sest oli kaasamõtlejaid.

Tema kommentaarid Kalev Spordis ei jäänud märkamata ühelgi tulihingelisel jalgpallivaatlejal. Temas oli midagi, mida iga jalgpallifänn igatses Meistrite Liiga aegsest ajast kui vutti kommenteerisid veel Mart Mardisalu ja Indrek Kannik. Powerit oli megalt. Seda kõike oli Eesti jalgpallile vaja. Seda elu, seda särtsu. 

Paraku selle ausa väljendusviisiga kokku ametikõrgendused ja suurem palk. Ott otsutas liitutda Postimehega, kus tema väljendusviis oli samuti värvikas, väljakutsuv aga kohati tunduvalt tagasihoidlikum, sest ta teenindas suurema vaataja huve ja seega ka alalhoitum. Ta üritas jätkata enda stiili aga selle lugeja huve ta ilmselt ei täitnud ja see suur-kiire samm jäi lühikeseks avantüüriks.

Tema karjäär ei lõppenud sellega. Oti korjas üles ei keegi muu kui jalgpalli liit. Lugejad oli ekstaasis. Temalt oodati ausaid ja otsekoheseid artikleid nagu Õhtulehe päevilt. Temast pidi saama Eesti jalgpalli suunamudija, kes julgeb öelda teravalt kui vaja. Temast pidi saama mees, kes toob värskust eriti kesise ütlemisega ja tuima olekuga Soccernetti. Temast oodati Eesti jalgpalli päästjat. Inimest, kes julgeks ka Aivarile öelda, kuidas päriselt on.

Mis tegelikult juhtus? Ott vajus väga kiirelt ära. Teda sunniti raamidesse. Võib-olla sunniti ei ole õige sõna aga ta õppis olema ühes keskkonnas, kus ta ise vajus raamidesse. Teda ümbritsev keskkond oli tänane jalgpalli tänav, kus pesitseb nii EJL kui FC Flora. Arusaadav kui igapäev oled ümbritsetud samadest inimestest ja psühholoogiast siis ei saa nii teravalt enam öelda. 

Kuna meie loo kangelast ümbritsesid inimesid, keda ta on eelnevalt nii mitmeski artiklis tugevalt kritiseerinud siis ümbritsev mull suunas Otti kindlalt raamidesse. Omadega ei jamata sai ajakirjaniku uueks talismaniks. Miki pidi leidma uue väljundi, kuidas ennast välja elada. Bravuurikas ajakirjanik nagu Ott Järvela on ei saa piirduda kiitmistega. 

Meie loo peakangelane peab ennast kuidagi välja elama, sest ka teda on varem kiusatud. Enam ei saa kritiseerida jalgpalliliitu, sest ta töötab selle all. Ta ei saa kritiseerida Florat. Ta ei saa teha ajakirjanduslikku tõde liidu presidendist, sest ka selle paljastamisel ähvardaks teda vallandamine. Tal ei oleks enam ühtegi suurt allikat Eestis, mille all töödata. Peep ei võtaks teda Delfisse arvamust avaldama.
Ott on surutud nurka. Ott otsustab, et kuna teda on varem kiusatud tema füüsilise võimekuse pealt. Teadmata jalgpalli põhitõdesid ja käimata karmide treenerite käe all trennides. Nägemast jalgpalli kui spordiala suuremat pilti suunab ta oma viha täna hingeliste jalgpalli poolehoidjate peale, kes elavad ja hingavad selle nimel. Kes käivad hobikorras vähemalt nädalas korra vutti tagumas. Elavad kaasa nii koondise kui ka klubivutile. Tema soov on saada klikke oma arvamusega.

Ta tahab välja elada ennast sellega, et teda kiusati koolis. Teda kiusati trennis. Kas meil kui jalgpallifännidel on vaja seda tagantjärele väljaelamist Ott Järvela poolt? Olukorras, kus Eesti jalgpall on mõõnas tuleks kirjutada asjadest nii nagu nad on, sest see viib meid kaugemale. Miks on vaja viia oma värvikate ja bravuurikate "luup peale" ülevaadetega, mis on fännide vastased meid kahte leeri? Ülevaadetega, mis ei ole olukorda kirjeldavad vaid klikke koguvaid.

 Need küsimused on sulle Kasper Elissaar kui peatometaja. Neid küsimusi võivad ka endalt küsida ülejäänud Soccerneti pädevad ajakirjanikud, kes elavad nii mullis et enda ümbritsevat ei näe. Arusaadav muidugi, et teile on auk pähe räägitud ja elate ühes infoallikas aga oleks aeg ärgata ja mugavustsoonist välja tulla ning mõelda, miks te kunagi Eesti jalgpalli armusite. Kas sellepärast, et kirjutada raami artikleid või sellepärast, et ausalt oma mõtteid välja öelda, seda pole enam aastaid soccerneti portaalis näinud. Klikid ei ole tähtsamad kui Eesti jalgpall.

Ott sulle jätan meeldejääva lingi kui sa veel ausalt ja otse kirjutasid. Seda saad lugeda siit.