Pohlaku rahamängud Lilleküla staadionil

End Eesti jalgpallielu auks, mõistuseks ja südametunnistuseks pidav Aivar Pohlak on suutnud oma risti-rästi sooritatud finantstehingutega segadusse ajada isegi rahandusministeeriumi helged ja selged pead.

On mai 2006. Pool esimese korruse põrandast on betoneerimata, juhtmed ripuvad, klaasseinte taga kõrguvad laialiajamata kruusahunnikud, ehitusplokkide riidad ootavad vaheseinte ehitamist, ruumide soojendamiseks paigaldatud radiaatorid on pakitud kilesse, osa neli-viis aastat tagasi paigaldatust on hakanud lagunema. Küsite, mis kohaga tegu? Vastus on: Lilleküla jalgpallistaadion, mis aprillis 2005 Tallinnas toimunud UEFA kongressiks täiendavalt riigi antud 70,5 miljoni krooniga “lõplikult valmis ehitati”.

Pankrotiohule vaatamata lubab Pohlak aktsiad osta.

Vaatamata sellele, et Pohlakut vaevab juba aastaid rahamure ning kogu staadionikompleks on valminud võõra rahaga, on Pohlak sõnade mees.Tänavu jaanuaris, vahetult pärast seda, kui selgus, et Eesti kohtub EMi valikmängus Inglismaaga, lubab jalgpalliguru viia Lilleküla staadioni kohtade arvu 10 000-lt 14 000-le.

“Juurdeehitusele ei kuluks võrreldes staadioni seniste ehitamiskuludega märkimisväärset summat,” ütleb ta. Ning juba aprillis, kui on äsjatoimunud jalgpalliliidu kongressil vabanenud oma tülikast oponendist, liidu presidenditoolil segastesse rahaasjadesse süveneda püüdnud Indrek Kannikust, pillab Pohlak ajakirjanikele: “Oleme nüüd niikaugel, et kavatseme 70,5 miljoni eest loovutatud aktsiad tagasi osta.” Nimelt on riik FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni suurosanik, kellelt FC Flora ehk väikeosanik tahab aktsiaid tagasi osta.

Pohlak pole suutnud raha olemasolu tõestada.

Minu pärimise peale kinnitab valitsuse kommunikatsioonibüroo, et praegune valitsuskoalitsioon ei ole Lilleküla jalgpallistaadioniga seonduvat viimase aasta jooksul kordagi arutanud. Samas lisatakse, et jäme ots on rahandusministeeriumi käes, kes tõepoolest koostab valitsuskabinetile teadaolevalt ettepanekut ASi FCF Lilleküla Jalgpallistaadion riigile kuuluvate aktsiate müügiks.

Nädal tagasi paneb ministeeriumi riigi osaluspoliitika talituse juhataja Tarmo Porgand Eesti Päevalehes Pohlaku finantsvõime kahtluse alla. Kui ma palun Porgandilt sel nädalal audientsi lühikeseks intervjuuks staadioni teemal, saan ma vastuseks keeldumise. Hiljem selgub, et nüüd võib staadioni teemal sõna võtta üksnes ministri nõunik Kajar Lember, kes ütleb, et riigi osaluse võimaliku müügi suhtes “on veel vara sisulisi kommentaare anda”.

Ehitusraha läks Florale, mitte Lilleküla Jalgpallistaadionile

Lember selgitab mulle, et valitsus ei andnud kõnealust 70,5 miljonit krooni mitte FCF Lilleküla Jalgpallistaadionile, vaid selle omanikule ehk siis jalgpalliklubile FC Flora (täpse nimega MTÜ FCF) ning seetõttu ei saa ka sellest laenuks antud 25 miljonit krooni kuidagi staadioni bilansis kajastuda. Miks 25 miljoni katteks seati hüpoteek summas 30 miljonit krooni, ei oska Lember selgitada. 

Takseerin uuesti FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni amorfset bilanssi, millel on sisuliselt kaks rida: varade poole peal kahe kinnistu hoonestusõigus, mis on hinnatud 111,6 miljonile kroonile ja kohutuste poole peal omakapitali real vastukaaluks seesama summa. Ei ühtegi viidet ühelegi kohustusele, ehkki need kinnistud olid bilansi koostamise hetkeks koormatud hüpoteekidega kogusummas 76 miljonit krooni. Ja kõige selle all kroonib rahandusministeeriumi osakonnajuhata ja Kaie Karnioli kui aktsiaseltsi nõukogu liikme allkiri, mis kinnitab bilansi õigsust.

Üheaegselt nii jalgpalliliidu juhatusse kui ka staadioni nõukogusse kuuluv Indrek Käo, üks väheseid allesjäänud Pohlaku oponente, tõdeb, et FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni näol on tegu sisuliselt riiulifirmaga, mis aastaaruannete järgi pole tegevust alustanudki. “Riigi esindajad üritasid küll asjaga edasi minna ja ASi käivitada, ent see ei õnnestunud ka neil,” tõdeb Käo. Lisades, et esitas läinud aasta lõpul palve enda vabastamiseks nõukogu liikme kohustustest. “Nõukogu tegevus ei ole läbipaistev. Selgelt mängiti Pohlaku esindajate reeglite järgi,” põhjendab Käo oma tagasiastumissoovi.

Pohlak ehitas staadioni oma raha sisse panemata

Staadioni ehitamise finantsskeem on üles ehitatud üsna omapäraselt. Riigilt, Tallinna linnavõimudelt, Eesti Jalgpalli Liidult ning rahvusvahelistelt jalgpalliorganisatsioonidelt FIFA ja UEFA on raha ehitamiseks saanud FC Flora, valdav osa kohustustest on aga veeretatud FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni selga. Et FC Flora majandusaruandlus on ülisalajaseks kuulutatud, puudub võimalus asjades mingitki selgust saada.

Paratamatult tekib küsimus: mis saab siis, kui staadion pankrotti läheb? Ehitised kuuluvad ju lahutamatu osana kinnistu juurde, kuid kogu ehitust on finantseerinud kinnistu omaniku omanik.

Loogiliselt võttes peaks FC Flora Lilleküla kompleksi pideva kasutamise eest aktsiaseltsile renti maksma, kuid ei tee seda. FC Flora tegevjuhi Anne Rei kinnitusel reguleerib kompleksi kasutamist aktsionäride vahel sõlmitud raamleping, mille järgi on jalgpalliklubi kohustuseks kanda kõik staadioni-

ga seotud kulutused. Samas ei maksa renti ka jalgpalliliit peaväljaku kasutamise eest Eesti koondise mängudeks.

Riigiosalusega staadionifirma tagab jalgpalliliidu laene.

Asja muudab keerulisemaks asjaolu, et kolmanda osapoolena on tehingutesse tõmmatud ka jalgpalliliit.

Hiljuti toimunud kongressil väljajagatud jalgpalliliidu 2005. aasta majandusaruandes on kinnitatud, et liidu “lühiajaliste pangalaenude tagatiseks on teise juriidilise isiku hoonestusõigusele seatud hüpoteek”. Pärast mitmekordset pärimist kinnitati jalgpalliliidust, et selle teise isiku all on tõepoolest mõeldud FCF Lilleküla Jalgpallistaadioni. Kusjuures laenusummad pole sugugi väiksed – 2004. aasta lõpuks oli lühilaenude saldo 17,2 ja 2005. aasta lõpuks 8,2 miljonit krooni.

Jalgpalliliidu peasekretär Tõnu Sirel ei võta, nagu Pohlakki, tundmatute kõnesid vastu ning tema selgitus jääb kahjuks saamata. Ehk on põhjus selles, et Tõnu Sireli abikaasa Edda Sirel tegutseb FC Flora raamatupidajana ning rahaliikumisi peetakse perekonnasaladuseks?

Liidu pressiesindaja Mihkel Uiboleht sõnab lihtsameelselt, et jalgpalliliidul pole ju oma vara, millele laenu katteks hüpoteeki seada. Kuid lisab siis hiljem, et liit pole staadioni vara enam ammu laenutagatisena kasutanud. Ehkki aruande järgi pidi see “ammu” olema veel ka 2005. aastal.

Audiitorite hinnang aruannetele jääb saladuseks

Palvele näha kahte audiitorotsust, mis jalgpalliliidu 2005. aasta aruande all pidid seisma, vastab Uiboleht keeldumisega: “Need on positiivsed, aga me otsustasime, et me neid ei kommenteeri.”

Kui võtta arvesse asjaolu, et 2005. aasta lõpuks oli liidu netovara 28,9 miljoniga miinuses ning et 2004. aasta aruandes korrigeeriti senine 0,35 miljoniga plussis olnud netovara 3,4 miljoniks krooniks, siis vaevalt saab uskuda, et audiitorid märkusi ei teinud.

UEFA poolt Pricewaterhouse-Coopersilt tellitud Eesti Jalgpalli Liidu aastate 2002–2005 audit, mis pidi valmima liidu kongressiks, on siiani tegemata. Audiitorfirma keeldub ütlemast, millal seda loota tasub.

Ühe jalgpalliliidu juhatuse liikme kinnitusel on auditi venimise põhjus selles, et audiitoritele pole siiani antud kõiki nõutud finantsdokumente.

Ministeerium raha kasutamisega rahul

Kui ma rahandusministeeriumilt küsin, kui palju üldse on staadioni ehitus maksma läinud ja kui palju FC Flora Pohlaku isikus on oma raha sinna paigutanud, saan ministri nõunikult järgmise vastuse: “In-

vesteeringute allika tuvastamine ei kuulu kaasaktsionäri kompetentsi. Staadioni ehitamiseks tehtud investeeringute osas on FC Flora meile aga ülevaate esitanud. Sealhulgas koos arvetega.”

Neid, kes igal aastal vähemalt paar korda on Lilleküla staadionile sattunud, paneb igal juhul õlgu kehitama väide, et 2004/2005 sügistalvel on staadioni ehitamisse investeeritud veel 70,5 miljonit krooni. Tekib küsimus: kuhu?

Florat kollitab 25 miljoni nõue

Pikka aega Aivar Pohlakuga vägikaigast vedanud ning oma raha tagasi nõudnud Tallinna linnavalitsus leppis 2004. aastal kokku oma nõude ajatamises. Jutt on 24,9 miljonist kroonist ehk umbes poolest summast, mille linn on staadioni valmimiseks andnud. Tänavu hiljemalt 18. juunil peab vastavalt toona kokkulepitule sündima uus leping, kus fikseeritakse võla tagasimaksmise graafik viie aasta peale. 

Linnavalitsuse linna äriühingute järelevalve osakonna juhataja Vello Ervini sõnul pole Pohlak siiani rilist initsiatiivi maksegraafiku sõlmimiseks üles näidanud. “Ma olen küll kuulnud, et Pohlak on sel teemal linnajuhtidega rääkinud,” lisab Ervin. “Kaks aastat tagasi sõlmitud kokkulepe, kus Pohlak oma

võlga tunnistas, näeb ette, et juhul kui 18. juuniks maksegraafikus kokku ei lepita, on linnavalitsusel

õigus kogu summa korraga sisse nõuda.”

2005 oli suurte palkade aasta

Eesti Jalgpalli Liidu majandusaruannetes näpuga järge ajades torkavad silma 2005. aasta ebaloomulikult suured palgakulud. Kui 2004 maksti palkadeks 3,26 miljonit krooni ja 2006. aastal on kavas maksta 3 miljonit krooni, siis 2005 maksis liit palkadeks 12,26 miljonit krooni (sellele lisandus sotsiaalmaks summas 4,1 mln kr). Aruande põhjal oli siis liidu palgal kokku 23 inimest, kelle keskmine palk pidi seega olema 540 000–550 000 krooni aastas.

Et liidu peasekretäri tasu oli 193 000 krooni aastas, siis võib arvata, et ka ülejäänud liidu ametnikud temast rohkem ei teeninud. Vaevalt et ka koondise arst ning massöörid peasekretär Tõnu Sirelist enam palka said. Kui näiteks arvestada 18 inimese keskmiseks palgaks 200 000 krooni aastas,

teeb see kokku 3,6 miljonit. Sel juhul jääks ülejäänud viiele inimesele palgafondist kokku 8,66 miljonit krooni ehk veidi enam kui 1,7 miljonit krooni inimese kohta. Mõistagi juhul, kui liidu aruanne ikka vett peab.

Teleõigusi müüb jalgpalliliit

ETV spordiosakonna juhataja Marko Kaljuveeri sõnul sõlmib jalgpalliliit Tallinnas peetavateks EM- ja MM-valikmängudeks ETVga lepingu niiöelda teenuse saamiseks ehk pildi tootmiseks. Signaali edasimüümisega välismaa telekompaniidele tegeleb aga juba jalgpalliliit ise. Liidu eelarve mahtu silmas pidades on see tema jaoks suur äri. Näiteks selle aasta eelarve kava kohaselt loodab liit sel teel teenida 24 miljonit krooni, mis moodustab ligi 40 protsenti kõigist plaanitud tuludest. Lõviosa sellest toob Eesti koondise kohtumine Inglismaaga. Seni on ülekandeõiguste eest laekunud summad olnud märksa tagasihoidlikumad. Näiteks Lilleküla staadioni sisse õnnistanud Eesti-Hollandi omaaegse kohtumisega teeniti Äripäeva andmeil “vaid” 5 miljonit krooni.

Kaljuveer ei osanud öelda, kas lisaks jalgpalliliidule annab teleõiguste müük lisatulu veel kellelegi, näiteks Aivar Pohlaku mõnele firmale. “Mina suhtlen Pohlakuga ETV ja liidu vahel sõlmitud lepingu raames ja muu minusse ei puutu,” tõdeb Kaljuveer. “Jalgpalli EMi ja MMi finaalide, samuti Eesti koondise välismängude näitamisel ETV ekraanil ei puutu aga jalgpalliliit üldse asjasse. See on puhtalt meie rida.”

Jalgpalliliidule laekub ka suurem osa Eesti koondise kodukohtumiste piletitulust. FC Flora teenib vaid loožikohtade piletimüügiga (Lilleküla staadionil on kokku umbes 220 loožikohta, tavakohti aga veidi alla 10 000).