Toetame toetamise pärast?
Karel Voolaid ütleb peale mängu, et pressikonverentsil, et tema ei taha peale mängu kellelegi halvasti öelda ja või karjuda vaid pigem positiivselt silitada ja öelda, et tubli töö. Järgmine kord paremini. Nii tahab Karel teha veel aastaid kuni EJL saab aru, et targem on loobuda rahvuste liigast ja EM/MM finaalturniirile kvalifikatsioonist vaid pakkuda pingevabat õhkkonda ja korraldada ainult sõpruskohtumisi meeskondadega nagu Burundi, San Marino ja ehk veel paar uut riiki mida kuskil savannides veel avastatud pole.
Vähe sellest, et ma ei suuda seda vahest aru saada, miks mingisugu teatud persoonid koondisesse saavad saab sinna ka Baranov, kes mängust mängu on kehva jalgpallur. Kui me tekitame endale kultuuri, kus koondisse saab samalihtsalt kui enni brita kehakumerusi näha siis paratamatult ei pruugi see mängija ka aru saada, et ta millegi erilisega on hakkama saanud ja võtab igat mängu kui täiesti suvalist jalgpallikohtumist. Koondis on minu silmis, midagi erilist kuhu peaksid pääsema riigi parimad. Selle esindamine on au - kaotamine piinlik ja selle vältimine prioriteet.
Täna aga on olukord selline, et "järgmine kord paremini" "peame tegema korrektuurid" on saanud tavaliseks ütluseks, et ajakirjanikest lahti saada. Kõik on mugavustsoonis. Keegi ei pea ennast parandama, sest keegi ei vastuta. Keegi ei tule kedagi raputama, keegi ei löö jalaga seina auku. Kõik on tavaline.
Ma ei saa toetada võistkonda, mis ei ole võistkond. Mul on tunne, et see on saanud kohaks, kus saab CVsse järgmise linnukese kirja, et välislepingu teenida ja siis ise vaadata, kas ma aega leian, et koondist esindada. Tahan näha kedagi, kes lööb selle rusika lauale ja ütleb, et davaj kutid lähme ühise eesmärgi eest ja näitame nüüd, mille eest meile professionaalsete jalgpallurina makstakse. Sellist tiimi ma vaataks isegi kui nad kaotaks 20 mängu järjest kaotaks. See kaotamine ei ole põhjus, miks terve jalgpalliringkond vihane on. Põhjused on mujal..
Vähe sellest, et ma ei suuda seda vahest aru saada, miks mingisugu teatud persoonid koondisesse saavad saab sinna ka Baranov, kes mängust mängu on kehva jalgpallur. Kui me tekitame endale kultuuri, kus koondisse saab samalihtsalt kui enni brita kehakumerusi näha siis paratamatult ei pruugi see mängija ka aru saada, et ta millegi erilisega on hakkama saanud ja võtab igat mängu kui täiesti suvalist jalgpallikohtumist. Koondis on minu silmis, midagi erilist kuhu peaksid pääsema riigi parimad. Selle esindamine on au - kaotamine piinlik ja selle vältimine prioriteet.
Täna aga on olukord selline, et "järgmine kord paremini" "peame tegema korrektuurid" on saanud tavaliseks ütluseks, et ajakirjanikest lahti saada. Kõik on mugavustsoonis. Keegi ei pea ennast parandama, sest keegi ei vastuta. Keegi ei tule kedagi raputama, keegi ei löö jalaga seina auku. Kõik on tavaline.
Ma ei saa toetada võistkonda, mis ei ole võistkond. Mul on tunne, et see on saanud kohaks, kus saab CVsse järgmise linnukese kirja, et välislepingu teenida ja siis ise vaadata, kas ma aega leian, et koondist esindada. Tahan näha kedagi, kes lööb selle rusika lauale ja ütleb, et davaj kutid lähme ühise eesmärgi eest ja näitame nüüd, mille eest meile professionaalsete jalgpallurina makstakse. Sellist tiimi ma vaataks isegi kui nad kaotaks 20 mängu järjest kaotaks. See kaotamine ei ole põhjus, miks terve jalgpalliringkond vihane on. Põhjused on mujal..
Kirjuta kommentaar